Sihtkohaks Lapimaa, kirjutas mu mees pere-selfie juurde, kui autoga Viking Line’i sabas pardale minekut ootasime. Jah, see on Helsingist natuke kaugemal, lisas ta juurde. Vantaast pisut edasi, kommenteeris sõber. Väikesele Wernerile oli soetatud uus paks talvekombe, et ta oma esimesel Lapimaa reisil vastu peaks. Lapsega teele asumine on alati põnev, sest ei laps ega vanem tea, mis edasi saab.
Autosõit puhkekülla Lapimaale võttis paar päeva. Olime pakkinud auto täis tofut ja veganpiima, sest mine tea, äkki pole Jõuluvanamaal meie jaoks midagi süüa.
Meie sõidu ajal oli terve Soome kaetud valge üliilusa paksu lumevaibaga. Helsingist põhja poole sõites pole selget piiri, kus lõpeb Lõuna-Soome ja kust algab Lapimaa. Sinna vahepeale jääb lõputult metsa ja maanteed, mis tuletab meelde, kui pikk see maa päriselt on. Huvitav on, et jõudes enda arust juba Põhja-Soome aladele, olime ikkagi veel Lapimaa elanike vaatepunktist lõunas. Nende jaoks on lõuna kõik, mis jääb Rovaniemist allapoole.
Väike Werner, kellest on nüüdseks saanud pea kolmeaastane, istus uue paksu talvekombe sees ning virises, et tahab Soome tagasi. Tema jaoks asus tuttav ja turvaline Soome ilmselt seal, kus ABC bensiinijaamades on mängunurgad ja kust on vanaema juurde alla 300 kilomeetri. Igavesti kestev turvatoolis istumine ning lõputu hämarus väljaspool autotulede valgust oli tema elukogemuse järgi ilmselgelt juba võõral maal viibimine.
Öeldakse, et alla nelja-aastasele lapsele piisab kodusest keskkonnast: selles on tema jaoks elamusi küllalt ja suuremate vallutusretkedega võiks oodata. Samas ei tee see ka kahju, kui väikelast reisidele kaasa võtta. Nii harjub ta teel olekuga, harjub ootama ja vaatama.
“Emme, kas see on juba Lapimaa? Ma ei taha neid põhjapõtru näha, ma kardan neid!”
Lapimaale jõudmist märkasime sellest, et puud jäid tasapisi aina väiksemaks ja väikemaks ning bensukatesse ilmusid Lapimaa suveniirid: pussnugade käepidemed põhjapõdranahast, põhjapõdra pildiga särgid ja sokid, Saami rahvusvärvides mütsid ning virmaliste piltidega postkaardid.
Kohal Muonios Jerisjärve puhkekülas, ootas meid puhas, valge muinasjutumaa. Kuuseokstele kogunenud lumi ning ümberringi laiutav vaikus muutsid ümbruskonna imeliseks. Olime oma tavalisest argipäevast väga kaugel. Kelgutasime, jalutasime, jõime hotelli kohvikus glögi. Süüa ja sauna saime teha enda puhkemajas ehk mökkis ise. Werner nautis talverõõme, labidas käes: talle meeldis kõige rohkem lumetöid teha ja pakane teda ei näpistanud.
Kõige külmemal päeval tundsin siiski, et pakase käes on teatud abitustunne kerge tulema. Kui peaksime siin elama, kuidas me ometi oma jalad soojas hoiaksime! Mu Viru Keskusest soetatud kunstnahast talvesaapad osutusid polaarjoonest põhjapool sama kaitsvateks nagu kilekott mütsina või ajaleht vihmavarjuna.
Lapimaal on reaalsus veganismi ideaalist ikka väga kaugel. Igal pool kohvikutes ja hotellides laiutavad põrandatel põhjapõdranahad ning seintel sarved. Menüüs on praetud põhjapõdraliha kartulipudruga, pitsa põhjapõdralihaga, spagetid põhjapõdralihaga ning juustupirukas põhjapõdralihaga.
Isegi meie puhkekodu ukse võtmehoidja oli põhjapõdra luust. Nii tuligi välja, et Lapimaal viibides hoidsime iga päev luutükikest oma peos ja tundsime selle siledat pinda oma naha vastas.
Põhjapõdrad ei ole Lapimaal ainult mälestus vanast ajast või suveniirimaterjal. Nad võivad päriselt maanteedel suure karjaga vastu tulla või öösel akna taga kobistada. Põhjapõtrade vastu ei ole meil loomulikult midagi, oleme ju ise ka ühed põdrad. Ja pealegi on nad väga ilusad loomad ja lugupidamist väärt nagu loomad ikka. Ainult et nende eksisteerimine igal pool, nii elusana kui ka surnult, teeb veidi kurvaks.
Ühelt poolt on tegemist põlise kultuuriga, mida Lapimaa inimesed on järginud juba aastatuhandeid enne, kui esimene vegan ilmavalgust nägi. Samas teame hästi, et tänapäeval on Lapimaal põtru liiga palju, et loodus neid kõiki ära jõuaks toita, ning seepärast toidetakse neid söödaga. Nende liha ei lähe ka ammu enam ainult kohalike toidulauale, vaid põhjapõtru veetakse ka suurte keskuste tapamajadesse autodega, mille kitsastes ruumides takerduvad nende sarved omavahel, ning hukatakse, et ka lõunapoolsed inimesed saaksid selle eksootilise poolmetsiku uluki liha mekkida.
Keset Lapimaa jõhkrat jahimehekultuuri avastasime, et me pole sugugi ainsad erimenüü tellijad. 2300 elanikuga Muonio kesklinnas jäi meile ette kutsuvate tuledega Šveitsi kohvik, kus kondiiter oli võtnud südameasjaks laktoosi- ja gluteenivabade piparkookide ja šokolaaditortide valmistamise. Letil oli umbes kakskümmend erinevat varianti magusat ja soolast kooki, igal kõrval silt, mis kohusetundlikult klienti informeeris, millest toode koosneb.
Aga meid ei aidanud see entusiastlik pingutamine sellegipoolest. Valikus polnud ainsatki vegankooki või -küpsist!
“Ilma piimata ja gluteenita meil on, aga ilma kanamunata lihtsalt ei saa neid valmistada − see ei ole siin võimalik, väike koht, nõudlust pole,” selgitas Šveitsist pärit kondiiter.
Kohviku kõrval toidupoes nägime samuti gluteeni- ja laktoosivabu tooteid, kuid seal olid ka kõikvõimalikud veganvariandid kenasti olemas! Mitut sorti taimset piima, erinevaid valgutooteid, juusturiiulis isegi veganparmesani. Huvitav, kes neid siis ostsid, kas Saksa ja Briti turistid? Või elas nendes poolenisti lumme mattunud majades ka kohalikke soomlasi, kes eelistasid põhjapõdralihale põldubadest härkis’t ning lehmapiimast hapukoorele kaerast Oatly Creamy Fraiche’i?
Kiire külastus Muonio linnaraamatukokku näitas, et kokaraamatute osakonda olid juba jõudnud ainult mõni nädal tagasi ilmunud kõige uuemad Soome vegankokaraamatud ning riiulis leidus ka vanemaid sedalaadi väljaandeid. Isegi mu enda raamat veganperedest oli ilusti raamatukogus olemas!
Kui nädal Lapimaal oli möödunud, asusime koduteele. Kuna tee kulges Soome läänepiiril, otsustasime kiigata ka Rootsi poolele. Piiriks olevat jõge ületades ei kontrollinud meid keegi, sõitsime üle silla ja olimegi Rootsi kuningriigis. Sildid olid kohe veidi teistsugused, toidupoed võõra keti omad ja majade akendel veidi rohkem kaunistusi.
Erinevus kahe riigi vahel pole Lapimaal siiski väga drastiline. Rootsis on mõned kohanimed soome keeles, sest juba vanast ajast elab seal soomekeelset rahvast. Soomes on rootsi keel jällegi lausa ametlikuks riigikeeleks, mida on ka mulle koolis õpetatud, ning paljudes Soome peredes on rootsi keel emakeeleks. Piirijõgi ei ole oma teed otsides ja edasi voolates lihtsalt arvestanud sellega, millises külas räägib rahvas soome ja millises rootsi keeles.
Kohalikud elanikud vahetavad keelt vahel ka keset lauset ning Soome pool elav rahvas sõidab edasi-tagasi üle piiri − kes odavama bensiini järel, kes põsktubakat ostmas, sest Rootsis on see legaalselt müügil. Mõnikümmend aastat tagasi olevat soomlased käinud Rootsis odavama suhkru ja moosi jahil.
Peatusime Rootsis Pajalas ja Övertorneås kohvikutes ning püüdsime Wernerile selgeks teha, millises riigis oleme. Lõpuks jõudsime piirkonna suurimasse linna Haparandasse. Kõhud olid tühjad ja ootused laes. Uskusime siiralt, et kindlasti on sealsete hubaste kohvikute menüüdes imehead vegantoidud meid ootamas. Olime ju Rootsis − veganite unistusteriigis!
Tegelikkus osutus aga märksa tagasihoidlikumaks. Sõitsime ringi, guugeldades aadresse. Paljulubav hiinakas oli kinni. Jõulutuledega kodune kohvik pakkus ainult viinereid ja lihapalle. Tegin nalja, et eks varsti leiame end Ikeast: nende restoranis on ju nüüdseks ka veganpallid menüüs. Mees pidas seda väga halvaks naljaks, kuid pärast mõningast tiirutamist muutis ta meelt. Äkki oleks Haparanda Ikea siiski külastamist väärt − lihtsalt selleks, et piirkonna kõige suuremast nähtusest aru saada …
Mõni hetk hiljem seiklesimegi Ikea osakondades. Kaart näitas, et restoran asub ainult kahe käänaku taga, kuid tegelikult kõndisime kindlasti kilomeetri jagu, et sinna jõuda. Pikk saba inimesi ees ja taga. Restorani sildid juhatasid kord paremale, kord vasakule, läbi kümne osakonna. Ilmselgelt oli eesmärgiks meie vastuseisu murda ja panna meid alistunult ohkama: jah, vajame uut diivanilauda. Meie aga trügisime kangekaelselt aina edasi.
Lõpuks jõudsime restorani ja avastasime uue mitmekäänulise järjekorra − toiduleti juurde. Väga paljudel inimestel oli kõht tühi, liikusime aeglaselt edasi. Tahvli peal veganvariante ei paistnud, kuid mees jõudis guugeldada, et see on ikka olemas. Kahekümne minuti pärast olime leti juures. Seal selgus, et veganvariante pole. Mitte midagi pole meie jaoks.
Werner karjus, kui kihutasime ostukäruga kõik need viiskümmend käänakut tagasi Ikea peaukseni. Kõht oli nii tühi, et tahtsin ise ka nutta.
Kassadest mööda saanud, selgus, et veganpalle pakub väike bistroo Ikea fuajees. Sinna oli saba lühike ja olime päästetud. Ettekandja aga nentis, et portsjone on jäänud alles ainult üks ning selle valmistamine võtab üksteist minutit. Otsustasime oodata. Üksteist minutit oli aga väga pikk aeg. Kohe väga pikk. Käisin juba letist küsimas, kas ikka pole valmis, sest enda kella ma ei uskunud.
Lõpuks sain meie roa kätte: pisikese plastmassist karbi sisse oli pandud õlise oasalati peale neli pisikest falafel’it koos plastmasskahvliga. See portsjon pidi olema meile kolme peale. Ma ei julgenud mehele otsa vaadata. Werner võttis kahvli oma värisevasse kätte ja hakkas seda pallikeste poole sihtima. Keegi ei hoidnud karbist kinni ja järgmisel hetkel olid karp koos nelja palli ja oasalatiga põrandal. Mul pudenes inetu sõna huultelt ja Werner puhkes nutma.
Varsti istusime trööstitult jälle auto peal ja närisime Eestist kaasa veetud näkileiba. Seiklus Ikeas tundus nii uskumatu, et hakkasime lõpuks naerma. Mis meil enam üle jäi!
Seejärel suundusime linna suurimasse toidupoodi. Suured ootused olid õhku hajunud, kuid eks ikka lootsime midagi leida. Veganvalikut oli umbes sama palju kui meie koduses Rimis. Rõõmsalt avastasime, et rootslased olid jõudnud tuua turule lastele mõeldud vegantoodete sarja! Toredad tegelased naeratasid juustu- ja tofupakendi pealt. Sügavkülmast võtsime kaasa kaks pakki lihapallide veganversioone − on ju lihapallid rootslaste mitteametlik rahvustoit. Praadisime neid rändurite maja ühisköögis ja sõime kõrvale avokaadosid.
Õhtulugemiseks oli mul rootslaste veganajakiri Vego, millest selgus, et ka sellel imedemaal on veganitel samad rõõmud ja mured, mis soomlastel ja eestlastel.
Werneri jaoks oli reisi parim osa kojujõudmine − mis sellest, et Tallinnas polnud lund üldse ja labidale vähe tööd.
Mida pisipõnnidele teele kaasa võtta?
Teraviljapallid ja maisipulgad. Kuivad ja kerged pallikesed ja pulgakesed võivad päästa olukorra autos või kohvikus, kus parem toit laseb ennast oodata. Kamapallid on maisipulkadest toitvam variant, kuna need sisaldavad ka hernejahu, mis valguallikana täiendab teravilju. Võimalusel valida suhkru- ja soolavaba variant!
Pudrud, smuutid ja püreed. Tuubiputrusid ja purgipüreesid on täiendatud mõnede toitainetega, tänu millele ei ole need kõige kehvemad toidukorra asendajad. Putru ja püreed on tee peal mugav nautida otse tuubist või purgist (välja arvatud sel hetkel, kui laps tahab mustikatuubi tingimata enda kätte võtta ja pigistab seda täie jõuga).
Tofukuubikud. Tofu on rammus toit. Maitsestamata tofu saab lõigata kuubikuteks, panna purki ning pritsida peale veidi õli. Nii saab sellest toitev vahepala ka päris pisikestele.
Pannkoogi-palad. Isetehtud ning ilma soolata-suhkruta pannkook on parajalt pehme ning pisipõnnidele parem variant kui toidukohtades pakutavad saiaviilud. Kikerherne- või kinoajahust pannkoogid annavad jällegi palju kasulikke toitaineid. Ka väikesteks paladeks lõigatud ülepannikooki on lihtne tee peal süüa.
Paks püree + kuum vesi. Toidu soojendamine on reisil ja linna peal sageli raske. Näiteks bataadi-läätsepüreed või teraviljaputru saab keeta ette võimalikult napi vedelikuga ning pakkida portsjonid kaasa. Kui kuskilt saab kuuma vett, mida püreega segada, valmib beebile kiiresti soe toit.
Väikeses purgis taimne piim. Kõrrega väikesed piimapurgid tasuvad end tee peal ära: samast pakist saavad täiskasvanud valada kohvile ja põngerjad niisama juua. Pealegi ei lähe need halvaks, kui kõik kaasavarutud purgid ei leia kasutust.
Valgurohke hommiku- ja õhtusöök. Reisil on paljud maitsed ja toiduained laste jaoks sageli uued ja eksootilised ja nii näksivad lapsed vahel ainult saia ja friikartuleid. Kui on võimalus valmistada hommiku- ja õhtusöök ise, siis näiteks kaerapudru sisse saab väga hästi segada läätsed või pähklijahu päevase toitainerikkuse kasvatamiseks.
Lugu on ilmunud algselt ajakirjas Vegan nr 6 2018 1/6. Ajakiri on loetav ka veebis.
Anniina Ljokkoi 