Viimastel kuudel on meie kööki kuhjunud meeletu kogus erinevaid toiduainepakendeid. Söögitegemine on allunud hullumeelsele retseptide testimisele. Kõiki nõusid ja laudlinu vaatan nüüd selle pilguga, kuidas need koos toiduga läbi kaamera välja näeksid. Ma teen kokaraamatut!
Kohe kui sain kirjutatud oma raamatu “Väikesed veganid”, teadsin, et tahan teha sellele järje, mis näitaks praktiliselt ette, milliseid toite väikesed veganpõnnid päriselt söövad.
Varem arvasin, et kokaraamatu autor peab olema erakordselt andekas kokk ja koogiküpsetamise meister. Hiljem on selgunud, et koduses köögis, kus klientideks lapsed, on reeglid hoopis teised.
Kolmeaastase lapse ema raudse kogemusega oskaksin paljude restoranitoitude kohta anda ideid, kuidas neid oleks valmistada ja serveerida saanud nii, et need oleksid ära teeninud ka pisikese kliendi heakskiidu.
Teate ju küll. Reegel number üks: kaste eraldi, kui üldse. Reegel number kaks: kõik toiduained pigem eraldi. Ja kui on tingimata vaja segada, siis teha seda korralikult, et tulemuseks on täiuslikult siidine kreemjas püree.
Satun vahel hoogu ja hakkan arendama mõnda erilist, kümne tööfaasi ja maitseainega toitu. Tulemus võib olla põnev, aga retsepti tekst venib nii pikaks, et teist korda pole mul jaksu seda järgi teha. Kui mul – ühe lapse emal – pole viitsimist, kas siis kahe või kolme lapse vanemal oleks? Nii on retseptide hulgast välja jäänud muuhulgas läätsetäidisega bataadipirukad, isetehtud tortillad ja frikadellisupp. Ehk jäävad need siis pensionäride kokaraamatusse?
Kokaraamat, mille järgi kõik tundub lihtne
Imikute ja väikelaste toitudest on küll toredaid kokaraamatuid suurte värviliste piltidega, kuid päris taimsest toidust mitte. Ajal, mil segatoidulistele lastele hakatakse andma püreestatud liha ja kala, jäävad veganvanemad sageli juhisteta. Mitme kuu vanusele tohib anda tofut? Kuidas on pähklite ja seemnetega? Millisest vanusest alates sobivad taimsed piimad?
Neid küsimusi olen pärast lapse sündi palju guugeldanud. Oleme saanud oma lapsed päris kenasti kasvatatud. Vahel tahaks aga etteantud juhiseid ka!
Nagu suurem osa kodukokkadest olen ka mina harjunud viskama potti toiduaineid ebamäärastes kogustes, porgandeid üle lugemata ja jahukogust mõõtmata. Suureks väljakutseks kokaraamatu tegemisel polegi niisiis olnud retseptide leiutamine, vaid pigem enda leiutiste kirjapanek.
Kohutavalt raske on retseptis näpuga järge ajada. Tahaks iga kord teha midagi natuke teisiti, asendada suurema osa toorainetest enda lemmikutega. Kas tunnete end ära?
Olen kehtestanud endale reegli, et raamatusse lähevad ainult retseptid, mis on vähemalt kolm korda testitud. Sealjuures olen võtnud abivahendina kasutusele ka väikese toiduainekaalu, millega saan täpselt teada, kui palju kikerhernejahu kaussi tegelikult läks. Ja kui palju kaalub päriselt üks “keskmine pirn”.
Varem poleks ma iial uskunud, et boheemlasena suudan nii täpseks kokaks hakata.
Kuidas need pakendihunnikud tekivad?
Meil kodus on söömine viimastel kuudel allutatud täielikult retseptide testimisele. Me ei söö seda, mida ihkame või mida kapis leidub ‒ sööme toite, mida on vaja järele proovida või pildistamiseks valmistada.
Mees juba ühel päeval plahvatas, et kas temal pole enam enda kodus õigust endale süüa teha. Hakkas omale vürtsikat tofut praadima, kuigi külmkapis ootasid soolata valmistatud tervislikud herne-kaerakotletid, kartuli-läätsekotletid ja suhkruvabad pirnimuffinid.
Lisaks ei mahu karbid ja purgid enam ammu kappi ära. Sest kui on vaja proovida hirsikotlette, ei saa selleks kasutada tatart. Hirsihelbeid tuleb mõistagi soetada terve pakk … Ja kui selle kõrval juhtub poes olema ka väljakutsuv pakk täisterast riisijahu, tuleb ka seda proovida.
Külastades ühte tuttavat toidufotograafi ja kokaraamatute autorit, sain teada, kuidas tema on kodus ruumiküsimuse lahendanud.
Köögis oli tal kõik ilus ja korras, mitte midagi üleliigset. Ainult värsked puuviljad esteetiliselt disainkausis. Kõik saladused olid tal garaaži ära peidetud.
Kokaraamatu kirjutamine võtab ruumi, seda tuleb endale tunnistada. Kui varem arvasin, et töö käib minuga kaasas ning piirdub arvuti ja raamaturiiuliga, siis pärast kokaraamatuga alustamist on ruumivajadus võtnud uued mõõtmed.
Millal sina viimati beebipüreed sõid?
Kokkamine on loomulikult pakkunud ka toredaid avastusi. Üks positiivne üllatus juhtus beebipüreede valmistamisega. Pidin järgmise päeva pildistamise jaoks valmis keetma pea kümme erinevat püreed korraga.
Kolmeaastasele Wernerile hakkas mõte beebipüreedest nalja tegema ja ta otsustas beebit mängida. Werner on seni olnud suur porgandivihkaja ja sellepärast ei olnud ma porgandi-läätsepüree keetmisel temaga arvestanud. Andsin talle väikese portsjoni ja lusika kätte. Juba varsti tuli ta tühja kausiga tagasi, et seda “oranži möginat” juurde küsida. Andsin natukene. Ja veel natukene. Pildistamiseks keedetud püree sai niimoodi varsti otsa ja pidin uuesti otsast alustama.
Mis selle porgandipüree saladus siis oli? Maitseaineid polnud sellel üldse, sest fotoaparaat neid ei vaja. Võib-olla taaskord lihtsuse võlu.
Värvikümblus
Toidupildistamise päevad näevad meil välja sellised, et enne fotograafiga kokkulepitud päeva võtan ette suurkokkamise ja topin toidud väikestesse beebipüree purkidesse.
Purgid mahutan omakorda ühte suurde kotti koos mänguasjadega ning sõidan rongiga Rakverre. Seal kolame fotograafiga läbi taaskasutuskeskuse laualinade-, nõude- ja lasteriiulid, et igasugust värvilist pudipadi kokku koguda.
Siis asun kööki viimaseid ettevalmistusi tegema. Lõpuks tõstame purkidest välja ühe toidu korraga. Kasuks tuleb mu sunniviisiline armastus nimekirjade vastu, sest nende abil püsib kõik meeles ja jõuab õigel ajal kaamera ette. Erinevat värvi toitude sättimine on nauditav tegevus, mis annab hingetoitu mitmeks päevaks.
Toidufotograafia on põnev maailm. Olen kuulnud, et laias maailmas kasutatakse piltide tegemisel igasuguseid käepäraseid trikke, näiteks habemeajamisvahtu vahukoore asemel.
Proovisin ka ise ühe tembu ära. Tahtsin teha inetut värvi beebipudrust veidi ilusama ja segasin sellesse kübekese kurkumit. Värv jäi samaks, seega lisasin natuke juurde ja siis veel veidi.
Rakveres purki lahti tehes oli puder üleni kollane, kaugel sellest hallikaspruunist möginast, mille Tallinnast kaasa olin pakkinud. Rohkem ei ole ma pettusega tegelenud.
Mis juhtub toiduga pärast rambivalgust?
Esimestel pildistamiskordadel arvasin, et toit süüakse pärast ära. On omamoodi pidu kümne erineva toiduga. Beebiputrude päeval sain siiski aru, et gurmeest on asi kaugel. Tallinnast rongiga Rakverre sõidutatud, purkidest välja ja siis uuesti sisse tõstetud, ühelt taldrikult teisele vahetatud mustika-banaanipuder ei ole enam värske kraam.
Pärast viimast klõpsu tekkis kohutav Pätsi kohviku veganpitsa isu. Niisiis ma pingutan, et teha toite nii väikestes kogustes kui võimalik, et pärast peaks võimalikult vähe toitu ära viskama.
Igatahes, kokaraamatu tegemine lastega peredele on ütlemata lahe tegevus! Öeldakse, et veganite elu tiirleb ainult toidu ümber. See vastab kindlasti tõele, vähemalt siis, kui valmimas on kokaraamat. Aga varsti vajan ka teie kõigi abi raamatu avaldamisel ‒ palun hoidke silma peal!
Pildid: Marimai Kesküla ja Toivo Murakas
Lugu on ilmunud algselt ajakirjas Vegan nr 9 2018 4/6. Ajakiri on loetav ka veebis.
Anniina Ljokkoi 